Inglise ja welshi springerid ei ole nii tihedalt omavahel sugulased, kui tõunimesid vaadates arvata võiks. Inglise springer on suguluses peamiselt kokkeri- ja põlluspanjeliga mitte welshi springeriga. Welshi esiisasid täpselt ei teatagi, arvatakse et nad põlvnevad nüüdseks kadunud puna-valgetest spanjelilaadsetest koertest ning seega loetakse welshi tõugu vanimaks spanjeli tõuks. Võta sa kinni.

Peale selle, et nimetatud tõu esindajad  näevad täiesti erinevad välja – Welsh on alati ja ainult puna-valge kasukaga, siis inglise springeril on mitu lubatud karvkatte värvi – mustvalge, maksapruuniga valge või kumbagi varianti pruuni märgistusega.

Ka anatoomiliselt on tõud erinevad. Suurus, pea-ja kõrvade kuju, liikumine ning ka temperament on erinev. Inglasel on suured kõrvad, mille otstesse jäetakse pikad karvad. Welshide kõrvad on väiksemad, viinapuulehe kujulised ning kõrvakarvad pügatakse alati lühikeseks, et rõhutada kõrva ümarat kuju. Inglise springeritel on veidi rippuvamad mokad ja nad on suuremad. Täiskasvanud Inglise springerspanjeli turjakõrgus on ligikaudu 51 cm. ja ta kaalub umbes 23–25 kg., täiskasvanud isase welshi springerspanjeli turjakõrgus on umbes 48 cm, emasel 46 cm. ja nad kaaluvad 16–24 kg. Eluiga on mõlemal tõul keskmiselt 11-16 aastat.

Inglise springereid on veel omakorda kahte tüüpi – näituse-ja tööliin. Eestis tööliini springereid ei aretata ja nendest me siin ka eraldi ei räägi. Welshid on aretatud nii, et sobivad nii näitusele, kui jahile st. üks ei välista teist ehk nad on kaheotstarbelised.

Iseloomult on mõlemad tõud “linnuhullud”. Väidetavalt on welshid seda rohkem aga ka inglane sobib linnujahile kaaslaseks suurepäraselt, neil ei ole kuhugi kadunud võime jahti pidada. Mõlemad tõud on aretatud inimesega koos töötama ning side oma inimesega on suurepärane, võibolla isegi liiga tugev sest mõlema tõu esindajad kipuvad stressama, kui nad oma inimesest kaua eemal olema peavad ning seda tuleks hakata harjutama kohe varajases kutsikapõlves. Mõlemad tõud saavad hakkama teiste lemmikloomadega ja lastega suurepäraselt, peamine, et piirid on paika pandud mõlemale poolele. Welshid on võõrastega kohtudes reserveeritud, veidi umbusklikud ja neil on vaja veidi aega harjumiseks. Kui nad Teid aga juba tunnevad, on nad suured sõbrad. Inglased on uute nägude suhtes tolerantsemad ja seepärast kasutatakse neid rohkem näiteks tolli-või politseitöös. Mõlema tõu esindajaid on tundlikud “hellikud” ning neid tohib treenida vaid leebete meetodite abil. Nad lihtsalt lähevad “ lukku” kui Te nende peale karjute või neid mingil moel survestate. Nad on aretatud Teiega koos töötama ja Teile meeldima ja kui olete nendega karm, siis  võib koer lihtsalt Teid kartma hakata. Mõlemad tõud on kergesti koolitatavad, intelligentsed, energilised ja mänguhimulised. Welshid on väidetavalt aktiivsemad. Inglasele sobivad rohkem agility laadsed  kiirust vajavad spordialad. Nad õpivad kiiresti ja tüdinevad ka kiiresti. Welshid vajavad natuke rohkem õpetamist sest neid häirivad tihti  või tõmbavad tähelepanu eemale igasugu välised tegurid. Linnud, kuskil haukuvad koerad, autosignaalid jm. aga kui õpitu selgeks saab, siis see ei unune kunagi. Samas on welshid üldjuhul toidule vägagi orienteeritud ja see teeb tähelepanu tagasi endale tõmbamise lihtsaks. Welshid on järjepidevamad näiteks lastud saagi otsimisel. Nad keelduvad otsingut katkestamast enne, kui saak on leitud. Mõlemad tõud vajavad igapäevaselt tegelemist, et nad ei muutuks kodus destruktiivseks.

Springerid on üsna terved koerad. Neil puuduvad inimese poolt aretuse käigus tekitatud veidrused. Siiski on väga oluline  enne kutsika võtmist kindlaks teha vanemkoerte tervis ja küsida kasvatajalt testitulemusi nende uuringute kohta, mida saab geneetiliselt kontrollida. See kehtib mõlema tõu kohta. Mõlemal tõul võivad esineda samad terviseprobleemid, nagu puusaliigese düsplaasia, epilepsia ja korduvad kõrvapõletikud. Welshidel on kahjuks üsna sage glaukoom ehk silmapõletik, mille tähelepanuta jätmine võib muuta koera pimedaks. Küünarliigese düsplaasia võib esineda mõlemal tõul, kuid statistiliselt esineb seda inglise springeritel rohkem.

Welshi karvahooldus on lihtsam. Tuleb pügada vaid kõrvad ja kurgualune ning lõigata käpavahed karvadest puhtaks ning igal nädalal vähemalt korra karv korralikult läbi kammida. Inglise springerit kaunis karvas hoida vajab palju rohkem hoolt, kuid kui “kodusoengusse” lõigata on karvahooldus lihtsam.