Spanjelitüüpi koeri on ajaloos mainitud  ning neid ka joonistatud juba sadu aastaid. Usutakse et Inglismaale toodi nad kunagi Lääne-Euroopast. Osad ajaloolased arvavad et Hispaaniast  või Prantsusmaalt sealt, kus algselt jahiti linde ja väiksemaid loomi kullidega ning siis aitasid jahipidamisel kaasa spanjeli-/ setteritüüpi koerad.

Terminit “spanjel” kasutati kirjanduses esmakordselt 14. sajandi lõpul Chauceri luuletuses ” The Canterbury Tales”. Spanjeleid mainitakse ka Gaston de Foixi koerteraamatus, mis tõlgiti prantsusekeelest inglise keelde 15. sajandi alguses. Viidet punasele ja valgele värvile võib leida dr. Caiuse 1576. aasta teosest “Of English Dogges”. Tsitaat räägib spanjelitest, kelle karv on peamiselt valge ja kui neil on laigud, siis enamasti punased. Erineva suurusega punaseid ja valgeid spanjeleid on kunstis kujutatud juba Tudori ajast (1485-1603). Walesis kasutati tõu kohta nimetust “tarfgi” (ingliskeelne vaste “starter”), mis viitab otseselt kasutuseesmärgile ehk linde lendu ajavad. Tõug oli pikka aega tuntud kui walesi kokker, mis on ka arusaadav, sest tema soontes voolab arvatavasti ka kokkerspanjeli veri.

1899 aastal alustati Inglismaal koerte põllukatsete läbi viimisega (Field Trial). Katsetel olid väga edukad paljud welshi kokkeriteks või welshi spanjeliteks kutsutud määramata tõust koerad, kes kanti registrisse selle tõu alla, millele nad kõige rohkem sarnanesid. Just nende koerte head tööomadused tekitasid vajaduse anda koertele omad tõunimed. T. Williams on suurim mõjutaja, et aastal 1902 veebruari kuus võttis Inglise Kennelklubi welshi springerspanjeli  Briti tõuks ning sellest ajast pärineb ka meile tuntud tõu nimi. Härra Williamsi peres oli seda tõugu koeri kasutatud jahiks juba tema vanaisa aegadest 18.-sajandi lõpust. Teised tähelepanuväärsed tõuhuvilised Walesis olid nt. kolonel Blandy-Jenkins ja sir. John T. D. Llewelyn. Enne 1902. aastat jagati spanjelid kaalu järgi: alla 25 naela (ca 12 kg) kaaluvad olid kokkerid ja sellest raskemad lihtsalt üldnimetusega “fields”. Williams kirjutas welshi springerspanjeli kohta arvukalt artikleid Kennel Gazette’is pärast tõu ametlikku aktsepteerimist. Nendes artiklites kirjutas hr. Williams eelkõige tõu kasulikest omadustest ning sellest, et tema pere oli tavaliselt linnujahti pidanud kümne- või kaheteistkümneliikmelise koerte grupi ehk packiga. Maastik, kus koeri kasutati, oli eriti tihe ja raskesti läbitav. Sellistes tingimustes pidi koer olema julge, vastupidav ja aktiivne. Hr. Williams kirjeldas oma koeri järgmiselt – nad on tööd tehes kiired ja õnnelikud. Nad astuvad vapralt vastu ka kõige raskemale maastikule, neil on haruldaselt täpne nina ja eriline vastupidavus töös. 

Pärast tõu ametlikku vastuvõtmist oli näitustel käijaid vähe. Koertenäituste maailm oli ju enamikule kasvatajatest täiesti võõras. Tõug äratas aga huvi uutes entusiastides ja levis  aeglaselt ka ülejäänud Briti saartele. Suurim näitusetäht oli A. T. Williamsile kuulunud welshi kokkerina registreeritud isane koer Corrin, kellel olid ilmselt ka suurepärased kasutusomadused jahil. Varsti pärast heakskiitmist asutati tõuühing The Welsh Spaniel Club, mille sekretäriks oli pr H. D. Greene (Kennel Longmynd). Tema kaks välimiku tšempionkoera (Longmynd Megan ja Longmynd Calon Fach) on kujutatud kuulsal Maud Earli ( Briti-Ameerika kunstnik 1864-1943) maalil. Esimene maailmasõda katkestas kahjuks tõu paljulubava arengu ja  Proua Greene pani kõik oma koerad toidupuuduse tõttu magama. See oli suur kaotus kogu tõule, kuna tema koerad olid väga tõule tüüpilised ning neid loodeti kasutada aretuses.

Tõu taaselustasid mõned kasvatajad pärast sõda. 1923. aastal asutati Welshi Springerspanjelite klubi, mida juhtis kolonel Downes Powell (kennel O’Matherne). Samal aastal korraldati klubi poolt esimesed jahikatsed. Näitusekülastuste arv kasvas pidevalt ja 1925. aastal ületas selle tõu näitusele registreerimiste arv esmakordselt 100 koera piiri. Olgu mainitud, et kogu mainitud näitusel osales 127 koera. 1930. aastatel sai tõug uue mõjuka aretaja, kui aretustööd alustas Harold Newman (kennel Pencelli).

1950. aastal tegi preili Ellis tõu ajalugu, reisides koos viie welshi springerspanjeliga Ameerika Ühendriikidesse. Seal osales ta oma koertega mitmel näitusel edukalt ning müüs siis koerad seal maha. Neid koeri loetakse Ameerika welshide esiisadeks.

Esimesed welshi  springerspanjelid jõudsid Rootsi 1963. aastal, kui Marianne Ahrenback-Hermelin, (kennel Mustela) tõi Inglismaalt emase koera nimega N&DK Mva Linkhill Five To One ja isase nimega Gay Boy of Tregwillym. Need kaks said Rootsi esimese welshi springeri pesakonna vanemateks. 1967. aastal tõi Skyway kennel Misse Puolakkainen Rootsist emase ja isase kutsika Mustela T Pomperipo ja Mustela T Pompadour (Plattburn Pimlico – Mustela F Tirana) Soome. Eestisse jõudis tõug tänu Helle Vainole, kes tõi oma esimesed kaks emast Assi ja Dimmös Bessie Smith 2000 aastal. Sellest ajast sündis ka kennel Cheddarhill. Bessiel sündis Eestis kolm pesakonda, kokku 10 kutsikat. Eestis sündinud esimene welsh on isane koer Cheddarhill Captain Grant, kes sündis  29.jaanuaril 2004 a.